Kui siibri klapp on suletud, saab tihenduspinda tihendada ainult keskkonna rõhuga. See tähendab, et keskmine rõhk surub värava tihenduspinna vastu klapipesa, et tagada tihend; seda nimetatakse isesulgendamiseks-. Enamik väravaklappe kasutab sundtihendit, mis tähendab, et kui klapp on suletud, on vaja välist jõudu, et suruda värav vastu klapipesa, et tagada tihe tihend.
Liikumine: väravaklapi värav liigub koos klapivarrega lineaarselt; seda nimetatakse ka tõusva varrega väravaventiiliks. Tavaliselt on tõusval varrel trapetsikujuline niit. Läbi klapi ülaosas oleva mutri ja klapi korpusel oleva juhtsoone muundatakse pöörlev liikumine lineaarseks liikumiseks, see tähendab, et töömoment muudetakse töötõukejõuks. Ventiili avamisel, kui värava kõrgus on 1:1 korda klapi nimiläbimõõt, on vedeliku läbipääs täiesti takistamatu. Seda asendit ei saa aga töö ajal jälgida. Tegelikul kasutamisel loetakse täielikult avatud asendiks klapivarre ülaosa, asend, kus seda ei saa enam avada. Temperatuurimuutustest tingitud võimaliku blokeerumise -arvestamiseks avatakse klapp tavaliselt maksimaalsesse asendisse ja pööratakse seejärel 1/2 kuni 1 pöörde võrra, et saavutada täielikult avatud asend. Seetõttu määrab klapi täielikult avatud asendi värava asend (st käik). Mõnel väravaventiilil on varremutter, mis asub väraval; käsiratta pööramine paneb klapivarre pöörlema, tõstes seega väravat. Seda tüüpi ventiili nimetatakse pöördvarrega ventiiliks või mitte-tõusva varrega ventiiliks.
