Tagasilöögiklappe saab kasutada ka abisüsteeme varustavates torustikes, kus rõhk võib tõusta üle süsteemi rõhu. Tagasilöögiklapid jagunevad peamiselt tagasilöögiklappideks (pöörlevad ümber raskuskeskme) ja tõsteventiilideks (liikuvad mööda telge).
Seda tüüpi ventiilide ülesanne on võimaldada keskkonnal voolata ainult ühes suunas ja takistada voolu vastupidises suunas. Need ventiilid on tavaliselt automaatsed. Ühes suunas voolava vedeliku rõhu all avaneb klapi ketas; kui vedelik voolab vastupidises suunas, surub vedeliku rõhk ja klapiketta kaal ketta vastu klapipesa, katkestades seega voolu.
Seda tüüpi ventiilide hulka kuuluvad tagasilöögiklapid, sealhulgas tagasilöögiklapid ja tõsteventiilid. Pööratavatel tagasilöögiklappidel on hingemehhanism ja klapiketas, nagu uks, mis toetub vabalt vastu kaldklapipesa pinda. Tagamaks, et klapiketas jõuaks alati klapipesal õigesse asendisse, on klapiketas konstrueeritud hingemehhanismis nii, et sellel oleks piisavalt pöörderuumi ning see tagab tõelise ja täieliku kontakti klapiketta ja klapipesa vahel. Klapikettad võivad olenevalt jõudlusnõuetest olla valmistatud täielikult metallist või kaetud naha, kummi või sünteetiliste katetega. Täielikult avatud tagasilöögiklapi puhul on vedeliku rõhk peaaegu takistamatu, mille tulemuseks on suhteliselt väike rõhulang klapis. Tõste tagasilöögiklapis asetseb klapiketas klapipesa tihenduspinnal klapi korpusel. Välja arvatud vabalt liikuv ketas, toimib see ventiil nagu siiber; vedeliku rõhk tõstab ketta istme tihenduspinnalt ja tagasivool põhjustab ketta tagasi istmele kukkumise, katkestades voolu. Olenevalt rakendusest võib ketas olla üleni-metallist või sellel võib olla plaadihoidikusse manustatud kummist padjad või rõngad. Sarnaselt tõmbeventiilidega on voolutee läbi tõste tagasilöögiklapi kitsas, mille tulemuseks on suurem rõhulang kui pöördeklapi puhul, samas kui pöördeklapi voolukiirus on vähem piiratud.
